torstai 25. kesäkuuta 2015

Lukukokemuksia/Lugemiskogemus

Jos sateet jatkuvat, tulee kesäkuun sademäärä olemaan kolminkertainen verrattuna tyypilliseen kesäkuuhun, kertoo paikallislehtemme.
On siis aikaa tehdä kaikkea sitä, mitä ei pihatöiltä ja ulkoilulta ole ehtinyt. Esimerkiksi kerätä uusia lukuelämyksiä.

Kui vihmasajud jätkuvad, on juunikuu sademetekogus kolmekordne võrreldes tavapärase juuniga. Nii kirjutas täna meie kohalik ajaleht.
Nüüd on siis aega teha kõike seda, milleks õuetööde ja -tegemiste kõrvalt pole mahti olnud. Näiteks koguda uusi lugemiselamusi.


Hulvattoman hauska ja vakavasti koskettava on ollut tämä kirja, Norsunhoitajien lapset.
Kun päähenkilöina ovat sanavalmis neljätoistavuotias Peter, neuvokas sisko Tilte sekä isoveli Hans ja kirjassa vilisee sellaisia nimiä kuin Anaflabia Borderrud, Thorkild Thorlacius, Gitte Grisanthemum tai vaikka Viemäri-Kalle Kloak, on vaikea olla hymyilemättä. Tyttäreni luki kirjan ensin, aina välillä naurahtaen ja kun kysyin, mitä siinä on niin huvittavaa, hän  sanoi, ettei sitä pysty selittämään, tämä on vain NIIN erikoinen kirja. Olen täysin sama mieltä ja täysin samalla tavalla sain aina välillä naurukohtauksia. Ja siitä huolimatta kyseessä on myös hyvin vakava kirja.
Mikä norsu? Kuka on norsunhoitaja?
Nokkela Peter-poika selittää asian näin, että vanhempansa ovat norsunhoitajia tietämättä sitä itse. Heillä on sisällään jotain mikä on paljon suurempi kuin he itse.
Meissä jokaisessa asustelee oma norsu, se ego, joka kaipaa huomiota. "Norsut ovat uljaita eläimiä. Mutta hankalia. Vaativat epäilemättä runsaasti hoitoa ja huolenpitoa. Ja ajattele vain sitä rehumäärää."
Ja vielä:
"Me olemme kaikki huoneita ja niin kauan kuin on huone, on vangittuna. Mutta on olemassa tie ulos, eikä se kulje oven kautta, sillä ovea ei ole, ulospääsy on aina auki, pitää vain nähdä, missä avoin kohta on."

Lugesin selle raamatu soomekeelsena, aga sellest on ka eestikeelne tõlge "Elevanditalitajate lapsed". See on raamat, mis on samaaegselt absurdne, koomiline, vaimukas, hoogne ja tõsine, sügavuti ja südamesse minev.
Milline elevant? Kes on elevanditalitaja?
Meis kõigis pesitseb oma elevant, see meie ego, kes vajab tähelepanu ja hoolitsust, see miski, mis on suurem kui me ise. Peategelane Peter, 14-aastane nutikas poiss ütleb: "Elevandid on vaprad loomad. Ja tülikad. Vajavad kahtlemata palju hoolitsust. Ja mõelge vaid seda söödakogust."
Ja veel räägib ta väljapääsust, mis kusagil on: et kõik me oleme ruumid ja nii kaua kui oled ruumis, oled vanglas. Väljapääs on olemas, aga se pole uks, vaid lihtsalt koht, mis on alati lahti, kui ainult selle üles leiad.

Seda raamatut pole ilmselt kerge tõlkida. Heal tõlkel on suur tähtsus ja soomekeelne tõlge on tõesti õnnestunud.


Toisen kirjan nappasin mukaan tarttolaisesta kirjakaupasta, se on vironkielinen.
Virossa on muutaman vuoden ajan ilmestynyt kirjasarja Minun (+ joku maa, kaupunki tai alue), jossa siellä pitempään tai jonkun aikaa asuneet virolaiset kertovat itsestään ja uudesta kotipaikastaan. Niitä kirjoja on ilmestynyt jo monta-monta kymmentä.
Minu Kambodža on mielenkiintoinen kertomus erän pariskunnan kolmekuisesta vierailusta tuohon maahan. Oli tuttuja paikkoja ja havaintoja, omasta Kambodžha-matkastani ei ole kuin puoli vuotta. Oli myös kertomuksia syrjäisistä paikoista, jonne ei turisti noin vaan eksy.

Teine raamat, mille sain hiljuti läbi  loetud, on kõigile eestlastele tuttavast "Minu-sarjast". Valisin raamatu sellepärast, et oma Kambodža reisist pole kuigi palju aega ja selles oligi palju tuttavaid kohti ja tähelepanekuid. Aga oli ka lugusid kohtadest, kuhu turisti jalg naljalt ei satu. Mulle see raamat oma humoorika lähenemisviisiga meeldis.
Ma pole kuigi palju seda sarja lugenud. Kui nüüd loetleda, siis tuleb meelde Itaalia, London, Jeruusalemm (see meeldis mulle väga), Bangkok (see jäi  pooleli), jah muidugi Minu Eesti. Võib-olla veel midagi. Kui teile on mõni selle sarja raamat eriti meeldinud, siis võite soovitada!



Vielä yhtä kirjaa haluaisin kehua. Tässä on teksti sekä viron- että englanninkielisenä ja tekijäna viron presidentin entinen puoliso Evelin Ilves. Kaunis ja tunnelmallinen kirja sekä kieleltään että kuviltaan: leivän tarina, leipäjuuren ohje ja mielenkiintoisia leipäohjeita lisukkeineen eri ihmisiltä.
Yhden ohjeen olen ehtinyt toteuttaa: voi kuinka herkulliselta maistui tämä leivinjauheella ja soodalla nostatettu leipä!

Tahan kiita veel ühte raamatut. Mulle meeldib Evelin Ilvese leivaraamatu keel ja meeleolu, pildid ja inimesed.
Ühe retsepti olen järgi proovinud ja pean ütlema, et see sooda ja küpsetuspulbriga kergitatud leib maitses ülihästi!


tiistai 23. kesäkuuta 2015

Kuplivaa/Mullitab


Olen niin innoissani jämälankapeiton neulomisesta, että se vie nyt kaiken huomion. Värejä on helpompi sommitella, kun neuloo kaikkia neljää kaitaletta yhtä aikaa. Jotain väriä saattaa olla kokonainen kerä ja jotain vain pieni nöttönen.

Mistä johtuu, että on myös keskeneräisiä neulomuksia, joihin on ihan kuin piilotettu näkymättömiä jarruja? Vaikka kuinka yrittää, työ junnaa paikallaan.
Esimerkiksi olen neulomassa kesätakkia, jossa 15 cm alustuksen jälkeen täytyi tehdä aukot taskuille. Työssä on noin parisataa silmukkaa. Olen 14 sentissä, neulon vielä muutaman kerroksen, mittaan - edelleen se 14 sentimetriä. Neulon vielä pari riviä: ei mitään kasvua. Siis sentimetrin neulomiseen menee ikuisuus!
Joku toinen työ saattaa luistaa sellaisella vauhdilla, ettei meinaa pysyä perässä.
Näin on käynyt tälle peitolle. Heitän vain väriä sekaan ja kaitaleet venyvät pituuttaan kuin itsestään.

Olen nii vaimustuses lõngajääkidest teki kudumisest, et kogu vaba aeg kulub nüüd sellele. Kui kududa kõiki nelja riba samaaegselt, on värvidega lihtsam mängida. Mõnd värvi on mul terve kera ja mõnda ainult väike tupsuke.

Millest see on tingitud, et mõnedesse pooleliolevatesse kudumitesse on nagu nähtamatud pidurid sisse peidetud? Kood ja kood, aga töö seisab ühel kohal.
Mina koon näiteks üht suvist kampsunit, milles pärast 15 cm kudumist tehakse taskute jaoks augud. Varrastel on paarsada silma. Olen kudunud 14 sentimeetrit, koon veel mõne rea ja mõõdan - ikka 14. Koon siis veel paar rida - sama tulemus. Ühe sentimeetri kudumiseks kulub terve igavik!
Mõni teine töö edeneb jälle nii ladusalt, et jookseb lausa eest ära.
Nii on juhtunud selle tekiga:  viskad aga värve sekka ja lained muudkui voogavad!




Kuplivan peiton ilmaisohje löytyy sieltä.

Sealt leidub mullitava teki tasuta õpetus.


Vähitellen sävyt vaalenevad.

Toonid hakkavad heledamaks muutuma.

Luonnossakin kuplii!
Hiljattain näin Keski-Suomessa bussin ikkunasta eriskummallisen luonnonilmiön. Pilvityyppejä on monenlaisia: kumpupilviä, kerrospilviä... Miksi näitä pitäisi sanoa: kuplapilvet, pilvikuplat?

Vahel taevaski mullitab.
Nägin hiljuti bussiaknast seesugust vaatepilti. Pilvi on mitut liiki: rünkpilved, kiudpilved jne. Kuidas neid peaks nimetama: mullipilved, pilvemullid?




lauantai 20. kesäkuuta 2015

Kiva oli/Oli tore


Blogin päivittäminen on jäänyt taka-alalle, kun aika menee nopeasti kaiken muun parissa.
Olin muutaman päivän Virossa äidin luona.
Ohjelmaan kuului puutarhatöitä ja sitten lisää puutarhatöitä. Äitiä nauratti, kun olin jo ensimmäisenä iltana ihan poikki: tuntikaupalla kyykkyyn-kumarra-voimistelu otti kaupunkilaisen koville. Kaupan päälle muutama hyttysenpurema, kolme tuulista ja yksi kunnon hellepäivä, saunomista ja paljon mukavia juttutuokioita.

Blogi kipub unarusse jääma, sest sõitsin jälle ringi ja käisin seekord Eestis ema vaatamas.
Päevakavasse kuulusid aiatööd ja siis veel veidi aiatööd. Emale tegi nalja, kui kükki-kummarda-võimlemine võttis mul õhtuks täiesti võhma välja. Nii see on, kui linnainimene maale satub.
Kauba peale sain mõned sääsehammustused, kolm tuulist ja ühe kuuma päeva, saunaskäigu ja palju mõnusaid lobisemishetki.




Huh, sellainen tulee olemaan syksyn kriikunasato.

Kes need kreegid kõik ära sööb?

Olin tilannut äidin osoitteeseen verkkokaupasta lankalähetyksen. Virolaisen Woolmint-kaupan palvelu on nopea ja hinnat kohdallaan. Lähettävät muuten lankaa myös Suomeen.

Olin tellinud ema aadressil lõngasaadetise Woolmint e-poest. Tellimus täideti kiiresti ja hinnad olid soome omadega võrreldes soodsad.


Paluumatkalla vietin yhden iltapäivän lempikaupungissani Tartossa. Tällä kertaa en juoksennellyt tukka pystyssä lankakaupoissa, vaan suuntasin suoraan Tarton Lelumuseoon.
Häpeäkseni tunnustan, etten ollut tuossa upeassa paikassa ennen käynyt. Nyt tuli vika korjattua ja suosittelen paikkaa lämpimästi kaikille nostalgiaa haikaileville ja lapsenmielisille Tartto-kävijöille. Leluja ja muita esineita on todella paljon, monessa huoneessa ja eri aikakausilta.

Tagasiteel veetsin ühe õhtupooliku Tartus, oma lemmiklinnas. Seekord  ei jooksnud ma varbad villis mööda lõngapoode, vaid seadsin sammud  Mänguasjamuuseumisse. Piinlik öelda, aga ma polnud selles huvitavas kohas varem käinud. Nüüd sai seegi viga parandatud ja soovitan muuseumi kõigile nostalgiat igatsevatele ja lapsemeelsetele Tartu külastajatele. Eksponaate on väga palju, mitmes ruumis ja erinevatelt ajastutelt.





Tänään on pesty ikkunoita, siivottu pihamökkiä ja selailtu blogeja. Ei huono tapa viettää juhannusta!
Kaikkea kivaa teillekin!

Täna olen pesnud aknad, koristanud õuemajakest ja proovin end jälle  blogimaailmaga kurssi viia. Pole paha mõte veeta nõnda soome jaanipäeva!
Kõike toredat ja jaaniootust teilegi!

tiistai 9. kesäkuuta 2015

Raitojen rytmejä/Triipude rütmid

Viime viikkojen matkaneuleina on valmistunut kaksi sukkaparia.
Raitasukkia on mukava neuloa: siinä voi hyödyntää jämälankoja ja väreillä on kiva leikitellä.

Kuna viimasel ajal on mõnevõrra reisitud, olen reisikudumina saanud valmis kaks sokipaari.
Triibulisi sokke on mõnus koduda: saab lõngajääke ära kasutada ja värvidega on tore mängida.



Yksi ongelma siinä kuitenkin on: lankavarastossa ei näy mitään kevennystä!
Ajatelkaa, jotta lankajämiä voisi vähentää vaikka yhden kilon verran, täytyy neuloa noin 10 pitkävartista sukkaparia!
Minun kohdallani kyseessä olisi aika hidas prosessi.

Siinjuures on üks probleem: lõngavarudes pole näha mingit vähenemist!
Mõelge vaid, et kui tahaks lahti saada ühest lõngajäägikilost, peaks kuduma umbes 10 paari pika säärega sokke!
Minu puhul oleks see üsna aeglane ettevõtmine.


Keksin siis toisen ratkaisun.
Aloin neulomaan torkkupeittoa.

Leidsin teise lahenduse.
Hakkan tekki kuduma.


Tällaisia kappaleita tulisi 4 tai 5, pituutta ehkä puolitoista metriä.
Lähden liikkeelle punasävyillä, ilman sen kummempaa suunnittelua. Jossain vaiheessa sirottelen sekaan ainakin vihreää, sitä löytyy kotoa monessa sävyssä.
Virkattu peitto kuluttaisi lankaa vielä enemmän, ei huono idea, pannaan sekin harkintaan.

Selliseid ribasid tuleb 4 või 5, pikkust ehk umbes poolteist meetrit.
Alustan punaste toonidega ilma mingi kavandita. Juurde kavatsen lisada rohelist, seda leidub mul päris mitmes variandis.
Heegeldatud tekk neelaks lõnga muidugi rohkem.  Vaatame, võib-olla ongi tulemas kaks tekki.



perjantai 5. kesäkuuta 2015

Lomalla Ranskan maaseudulla/Puhkus Prantsusmaa mägikülas

Palaan vielä Etelä-Ranskan matkan tunnelmiin.
Sen alullepanija oli tyttäreni, joka päätti järjestää anopeille yhteisen lomaviikon, mummoa unohtamatta.
Lomapaikaksi valikoitui Airbnb kautta löytynyt kaunis talo Ranskan vuoristoseudulta, Bargemonin kylän liepeiltä noin 70 km Nizzasta länteen. Mukaan pääsivät tyttären ja miehensä lisäksi 2 anoppia, 2 appea ja yksi isoäiti eli minun äitini. Mahtava seurue! 7-hengen porukalla jaettuna myös kustannukset olivat kohtuulliset.
Olen silloin tällöin ostanut ranskankielistä Art & Decoration-sisustuslehteä ja ihaillut sen tunnelmallisia maalaiskoteja. Nyt pääsin vierailemaan juuri sellaisessa!
Hollantilainen omistajapariskunta on vuokrannut vuosien varrella  taloa kyllä ystäville ja tutuille, mutta ensimmäistä kertaa vitivieraille! Siitä heille valtavat kiitokset.
Kuvat puhukoon puolestaan:

Tulen veel tagasi Prantsusmaa reisi juurde.
Selle algataja oli mu tütar, kes otsustas korraldada ämmädele ühise puhkusenädala, vanaema unustamata. Puhkusekoht leidus internetist Airbnb kaudu, kaunis maamaja väikese Bargemoni küla lähedal umbes 70 km Nizzast läände. Kaasa võeti abikaasa, 2 ämma, 2 äia ja 1 vanaema ehk siis minu ema. Võrratu seltskond!
Kuna meid oli kokku 7, olid kulutused inimese kohta ka mõistusepärased.
Olen ikka aeg-ajalt ostnud prantsuskeelset sisustusajakirja "Art & Decoration" ja imetlenud selles esitletud maakodusid. Nüüd sain võimaluse täpselt sellist külastada!
Hollandlastest omanikud on rentinud oma suvekodu aastate jooksul küll tuttavatele ja sõpradele, aga võhivõõrastele nüüd esimest korda. Me oleme selle eest väga tänulikud!
Pildid räägivad enda eest:









Vietimme tyttäreni syntymäpäivää. Kakkumestarina aviomies.

Veetsime tütre sünnipäeva. Koogimeister oli abikaasa.




Kohta laventeli kukkii.

Lavendel hakkab varsti õitsema.


Rosmariini kasvoi tiheinä pensaina.

Rosmariinipõõsad olid tihedad.




Millaista täällä on loppukesästä, kun aprikoosit, viikunat ja oliivit kypsyvät?

Milline pilt avaneb suve lõpul, kui aprikoosid, viigimarjad ja oliivid on küpsed?


Alhaalta pusikosta kuului villisikojen tohinaa. Siitä syystä tontti oli aidattu sähköaidalla.

Allpool võpsikus tegutsesid metssead. Seepärast oli krundil elektriaed ümber.






Bargemonin idyllinen kylä väreineen ja keskiaikaisine kapeine kujineen.

Bargemoni keskaegne küla on idülliline. Kitsad tänavad ja värviderohkus.




Vietimme yhden päivän Verdonin solassa (Gorges du Verdon) jylhiä kallioita ja rotkoja ihailemassa. Paikka on Etelä-Ranskan hienoimpia nähtävyyksiä.

Veetsime ühe päeva Verdoni kurus ja ahhetasime ürgseid kaljusid ja sügavaid kuristikke imetledes. See koht on üks Lõuna-Prantsusmaa tähtsamaid vaatamisväärsusi.



Olin tietenkin huolissani äitini jaksamisesta: paljon portaissa kulkemista ja kuuma päivä. 82-vuotias itse ei ollut moksiskaan. Iloitsi kyllä apuvälineestä, kun lapsenlapsi löysi joesta joskus sinne pudonnut kävelysauvan.

Mina muretsesin muidugi ema tervise pärast. Ikkagi palju treppe ja kuum päev. 82-aastane ei lasknud end sellistest pisiasjadest sugugi häirida. Tegelikult ta ikka rõõmustas küll, kui lapselaps jõest kõndimiskepi leidis.





Castellane.



Merellisissä St Maxime ja St Tropezin kaupungeissa viihtyvät sekä ökyrikkaat että myös tavalliset turistit. Historian havina huokuu vanhankaupungin kaduilla.

Merelised ST Maxime ja St Tropez tõmbavad ligi nii rikkureid kui tavalisi turiste. Vanalinn on täis ajaloo hõngu.



Myös Cannes on viehättävä rantakaupunki. Palmujen reunustama leveä bulevardi on täynnä ulkoilmaravintoloita. Toisella puolella valtava huvivenesatama.

Ka Cannes on kena mereäärne linn. Rannabulevardi ühel pool on vabaõhukohvikud ja teisel pool hiiglapikk jahisadam.