lauantai 30. elokuuta 2014

Barbeja pelastamassa/Barbie-nukke päästmas


Oletteko nähneet joskus sellaista kuvaa?
Kirpputoreja kierellessä näkee usein, että nuket on heitetty sikin-sokin hyllylle tai laatikkoon, ilman mitään kunnioituksen häivää!
Siinä sitten käy joskus näin, että sydän heltyy ja "pelastan" jonkun niistä parempaan kotiin.
Minä en tajuaa Barbeista paljon mitään. Tiedän kyllä, että niiden selässä lukee Mattel ja patenttivuosi, mutta niiden mielenlaatua ja luonnetta en tunne. Minä olen neuvostoajan lapsi ja nukkeni olivat ihan erinäköisiä eikä niillä yleensä ollut kammattavia hiuksia. Sitäpaitsi ne  näyttivät samanikäiseltä kuin omistajakin.
Minun elämääni Barbiet tulivat, kun tyttäreni alkoi niillä leikkimään. Silloin sain harjoitella Barbie-vaatteiden ompelua. Harmiksemme yhtään senaikaista nukkea ei ole enää tallessa. Ehkä ne jaettiin sukulaislapsille tai joutuivat kirpputorin hyllylle  odottamaan pelastajaa...

Kas olete juhtunud  nägema sellist pilti? 
Soome taaskasutuskeskustes ringi vaadates näeb sageli, kuidas Barbied on ilma mingi lugupidamiseta lihtsalt visatud riiulile või kasti sisse. Kuna nad ei maksa palju, läheb mul vahel süda härdaks ja võtan mõne kaasa, et annan talle õige parema kodu.
Tegelikult ei tea ma Barbiedest suurt midagi. Tean küll, et selja peale on trükitud Mattel ja patenteerimisaasta, aga nende hingeelu ma ei tunne. Mina olen nõukogudeaja laps, minu nukud olid hoopis teistsugused, kõvast plastmassist ja nende juukseid ei saanud kammida. Lisaks nägid nad välja samaealised nagu nende omanikudki.


Hienoimmat nukkeni olivat nimeltään Kristiina ja Grete ja koska sain ne vasta kymmenen vuotiaana, kun kiinnostus leluihin oli jo lopahtamassa, ovat ne säilyneet hyvin alkuperäisissä vaatteissaan.

Minu kõige uhkemad nukud olid Kristiina ja Grete. Kuna sain nad alles kümne-aastaselt, vanuses, kus huvi nukkude vastu on nõrgenemas, on nad säilinud tänapäevani kenasti ja kannavad endiselt originaalrõivaid. Need nukud olid juba pehmemast materjalist, silmad käisid kinni-lahti ja mis kõige tähtsam - juukseid sai kammida. Neid kutsuti saksa nukkudeks (eks nad DDR-ist tulid) ja nemad olid meil defitsiit. Minu onunaine töötas kaubabaasis, eks ma sealtkaudu selle suure mustade juustega Kristiina sain. (Selle lõigu jätan soome keelde tõlkimata, liiga keeruline seletada!)
Barbied tulid mu ellu, kui tütar hakkas nukkude vastu huvi tundma ja mina sain nende peal oma õmblusoskusi proovida. Kahju, et ühtki tolleaegset nukku alles pole, eks nad said tasapisi  sugulastele jagatud või siis läks mõni taaskasutuskeskuse riiulile päästjat ootama...

Mutta ne Barbiet. Ne kaipaavat vaatteita.
Olen näperrellyt jo muutaman vuoden 1:12 miniatyyreja ja kuvittelin, että siihen verrattuna Barbien vaatteiden ompelu on leikkiä. Kuinkas ollakaan, yhden vaatesetin tekoon meni pari päivää, tuntikaupalla hermojen kiristystä, enkä ole vieläkään tyytyväinen! Eikä niiden raukkojen epämuodostuneet vyötäröt ja törröttävät tissit mitenkään edesauttaneet työtä.

Aga tagasi Barbiede juurde. Neile oli riideid vaja.
Ma olen tegelenud mitu aastat 1:12 miniatuuride nikerdamisega ja selline näputöö peaks mul käpas olema, aga võta näpust: mässasin kaks päeva, närvid pingul, ja rahul pole veelgi. Ja kuna neil vaesekestel on täiesti väljakujunemata taljekohad ja ebaloomulikult esileulatuvad tissid, siis on väga raske saada riideid normaalselt istuma.


Ensimmäinen nukke on bisnesnainen ja hän tarvitsi jakkupukua. Vaaleanpunainen (keino)nahkableiseri ja vanhasta solmiosta ommeltu silkkihousut ovat riittävän edustavia.

Esimene nukk on bisnesleedi ja tema soovis pükse ja bleiserit. Roosa (kunst)nahast pintsak ja vanast lipsust õmmeldud siidpüksid peaksid olema küllalt esinduslikud.




Taustoilla voi leikkiä ja kokeilla erilaisia.
Hiuksille täytyy tehdä jotain, miten onkin antanut kasvaa näin pitkäksi!

Taustadega saab mängida, proovida erinevaid.
Juustega peab midagi ette võtma, kuidas ta nad nii pikaks on lasknud kasvada?


Toisen kanssa oli helpompaa. Hän toivoi juhlamekkoa ja juhlapukeutumiseen löytyy kaavoja kätevämmin.

Teisega läks lihtsamalt. Tema soovis õhtukleiti ja neid lõikeid onn kergem leida.



 Ovat näköjään pastellisävyjen ystäviä.

Nagu näha, armastavad mõlemad pastellvärve.

maanantai 25. elokuuta 2014

Kesälangasta/Suvelõngast

Blogi on ollut viime aikoina  kaikkea muuta kuin neuleblogi. Yhden neuletyön olen  saanut jopa valmiiksikin. Tämän tunikan tilannekuvia olen pitkin kesää esitellyt ja alkuvaiheessa valitellut langan riittämättömyydestä. Noh, lankaa riitti ja hyvinkin, mutta kun olin jo asennoitunut siihen, että teen yläosan erilaisen, pysyin suunnitelmassani. Löysin Virosta samaa lankaa harmaanvärisenä ja kun tein vielä samasta langasta pienet napitkin, niin lopputuloksesta on tullut ehkä eläväisempi. Lanka itsehän mitään kuviota ei kaipaa, pinta on sen verran monivivahteinen.

Blogis on viimasel ajal olnud kõike muud kui kudumeid. Ühe töö olen siiski valmis saanud ja sellest olen suve jooksul juba paaril korral rääkinud. Kurtsin algul, et lõngast ei tule ilmselt välja ja pean midagi välja mõtlema. No lõnga jagus piisavalt ja jäi ülegi, aga kuna mul oli juba kinnisidee teha ülemine osa teistsugune, siis hoidsin sellest kinni. Leidsin Eestist sama lõnga hallina, tegin sellest ka paar nööbikest ja nii  tuli tuunikast vast veidi elavam kui ühevärvilisena. Lõng ise ju mingit mustrit ei vaja, on teine seevõrd huvitava pinnaga.




Tunika on neulottu kahtena kappaleena alhaalta ylöspäin, hihoja varten poimin silmukat kädentien reunasta ja ne neuloin ylhäältä alaspäin.
Helppo yksinkertainen neule, joka aivoille ei paljon työtä anna. Päiväkin on ollut lämmin ja aurinkoinen, ei sen paksumpaa vaatetta tarvittukaan.

Kudusin tuunika kahes osas klassikaliselt alt üles, varrukate jaoks korjasin silmad käeaugult vardale ja kudusin ülevalt alla. Allääre muster on auguline.
Lihtne töö, kus vead välja ei paista. Päev oli täna soe ja päikseline, polnudki paksemat vammust vaja.


Malli/Mudel: oma

Lanka/Lõng: Online Linie325. Sunlace (40% cotton 33% polyakryl 27% polyamid)

Puikot/Vardad: 3,0           Menekki/Kulus: 195 gr


perjantai 22. elokuuta 2014

Satokausi/Saagiaeg


Kävimme eilen metsässä. Haperoita oli pilvin pimein. Ämpärit täyttyivät puolessa tunnissa. Iltapäivällä kotona olikin sitten työläämpä puuhastelua.
Tänä aamuna mies ehdotti, että lähdettäisi taas sienimetsään. "Minkä vuoksi", ihmettelin. "Mielenrauhan," mies sanoi.
Totta, sitä ei ole kiistäminen. Päivä oli lämmin, metsä hurjan kaunis ja sieniä kuin sateella... Mustikat ovat sateiden jälkeen isot kuin herneet ja puolukkakin alkaa olla kypsä.

Käisime eile metsas. Pilvikuid oli hullumoodi. Saime ämbrid poole tunniga täis. Kodus algaski seejärel tüütum töö.
Täna hommikul ütles mees, et võiks jälle seenemetsa minna. Eilsest puhastamisest tüdinuna imestasin:"Millepärast?" "Meelerahu pärast"; ütles mees.
Nii, sellisele argumendile pole midagi vastu öelda. Ilm oli soe, mets lausa võrratu, seeni jälle kui murdu. Mustikad on pärast vihmasid paisunud suureks nagu herned ja pohl on võtnud värvi peale.



Mustikoista puheen ollen täytyy sanoa, että suomalaiset ainakin minun tuttavapiirissäni ovat hyvin ahkeria marjanpoimija. Tunnen monia ihmisiä, jotka kertovat poimineensa 5-6, jopa 10 ämpärillistä mustikkaa eikä suinkaan myyntiin, vaan omaan tarpeeseen. Monet ihmiset sanovat, että syövät päivittäin mustikoita ja  sen kyllä uskon. Ihailtavaa kärsivällisyyttä ja ahkeruutta! Ja että selkä kestää! Itse kun poimin tänä kesänä viitisen litraa, niin olin nii ylpeä itsestäni, että  hehkutin siitä jokaiselle, joka vaan jaksoi kuunella.

Kõrvalmärkusena tahan lisada, et minu silmis on soomlased eriliselt usinad marjakorjajad. Minu tuttavatest suur osa suhtub mustikakorjamisse väga tõsiselt ja kuulen pidevalt, et keegi on saanud 5-6 ja teine lausa 10 ämbritäit mustikaid. Marju ei korjata tõepoolest mitte müügiks, vaid enda tarbeks ja paljud inimesed söövad mustikaid iga päev! Ise kui sain korjatud sel suvel umbes viis liitrit, olin nii uhke, et rääkisin sellest igaühele, kes vähegi kuulata viitsis.


Minkänlainen suhde teillä on variksenmarjaan?
Minä en ennen Suomeen muuttoa edes tiennyt, että sellainen marja on olemassa, vaikka jossain määrin sitä kasvaa Virossakin. En poimi varsinaisesti variksenmarjoja nytkään, mutta tunturivaelluksilla olen tutustunut variksenmarjaan eli kaarnikkaan lähemmin, Lapissahan tämä marja kasvaa isommaksi ja maistuu hyvälle sekä on erinomainen janon lievittäjä. Ja kaarnikkamehu: herkkua!

Kas te seda marja tunnete?
Eestikeelne nimi on kukemari, Soomes see on varesemari-variksenmarja. Enne Soome elama asumist ei teadnud ma sellest marjast midagi, kuigi seda leidub mingil määral ka Eesti metsadest. Siin Oulu metsades kukemarja näeb palju, aga korjatakse teda üsna vähe. Mina olen neist marjadest kõige suuremat mõnu tundnud Lapimaa tundrates rännates, sest Lapis kasvavad kukemarjad suuremaks ja on mõnusa mahlase maitsega. Kukemarja mahl on imehea, kui seda vaid kuskilt saaks!




Sienten keräämisestä minulla on sellainen käsitys, että niistä innostutaan Virossa enemmän. Täällä kuulen usein sanottavan:"Kyllä minä haluaisin kerätä sieniä, mutta kun en tunne niitä..."
Itse olen metsien lähellä kasvanut ja opetettu sieniä tunnistamaan  jo pikkutyttönä. Mitään laajaa sienituntemusta minulla ei ole, mutta ne perusruokasienet: haperot, tatit (herkkutatti on mun lempisieni) ja rouskut kyllä tunnen.
Nyt  niitä on pari päivää hyvällä halulla syöty: voissa paistettuna, salaattina, osa laitettu pakkaseen ja osa purkkiin. Säilöttyjen sienien ohjetta en uskalla antaa, koska kokeilin kyseistä ohjetta ensimmäistä kertaa.
Siinä on haperoiden lisäksi mausteena vain suola ja etikka.

Huomenna on lauantai. Lähdettäiskö metsään?

Kui võrdlen soomlaste ja eestlaste seenekorjamishuvi, siis mulle tundub, et Eestis on see tunduvalt suurem. Minu tuttavad soomlased ütlevad tavaliselt:"Jah, ma tahaks korjata küll, aga ma ei tunne seeni."
Minu kodukohas olid metsad ümberringi  ja seenelkäik sai selgeks juba väikese tüdrukuna. Ega ma mingi asjatundja pole, põhiseeni tunnen, aga näiteks kännuseentest ei tea mõhkugi.
Nüüd me oleme paar päeva rõõmsalt seeni puginud: võis praadinud, salatit teinud... Ülejäägid läksid sügavkülma ja purki. Retsepti ma ei julge teile anda, sest katsetasin seda esimest korda. Marineerisin seekord nii, et lisaks pilvikutele on maitsestajaks ainult sool ja äädikas.

Homme on laupäev. Kui läheks õige metsa!

sunnuntai 17. elokuuta 2014

T-paitojen uusi elämä/T-särkide uus elu


Olen viime aikoina säilyttänyt perheemme vanhoja t-paitoja, vaikka en ole tiennyt, mitä niistä tekisi.
Nyt annoin saksille töitä ja näin syntyi erivärisiä pikkukeriä matonkuteiksi. Riippuen materiaalista, suikaleen leveys oli 1,5-2 cm.

Olen viimasel ajal hoidnud alles kõik meie pere vanad t-särgid, teadmata, milleks neid võiks kasutada.
Nüüd sain idee, andsin kääridele valu ja nõnda sündis mitmevärvilisi kerakesi vaibamaterjaliks.




Sitten neulomaan. Puikoilla nro 8 työ edistyi vauhdikkaasti, tuloksena neljä n. 18 cm levyistä kaitaletta. Ne ompelin sitten käsin vahvalla pellavalangalla yhteen. Pituutta tuli n. 120 cm.

Siis hakkasin kuduma. Vardad olid nr 8 ja võite arvata, et töö edenes nobedalt. Tegin 4 siilu, laiusega u. 18 cm ja õmblesin need tugeva linase niidiga käsitsi kokku. Pikkust sai 120 cm võrra.



Näin syntyi pieni muistojen matto. Tuntuu muuten mukavan pehmeältä jalan alla.
Katsotaan, jos paitoa kertyy lisää, voisin neuloa sitä vaikka pitemmäksi.

Nii sündis väike mälestuste vaip. On teine mõnusalt pehme jala all.
Kui särke hakkab jälle kogunema, võiksi kududa seda kasvõi pikemaks.

maanantai 11. elokuuta 2014

Olipa kerran housut.../Olid kord püksid...


Olin aikeissa viedä tarpeettomat kesähousut kirpputorille, kun hoksasin, että niille voisi antaa oikeastaan uuden roolin: rantakassi, kässäkassi, kauppakassi, mitä vaan.

Kavatsesin viia mittevajalikud suvepüksid kaltsukasse teisele ringile, aga neid vaadates tuli mõte, et annaks neile hoopis uue rolli: rannakott, lõngakott, poekott, mis iganes.


Taskuläppien sisäpuoli oli kivaa kukkakangasta, mutta aivan turhaan piilossa: käänsin ne toisinpäin. Samaa kangasta on vyötärön sisäpuoli.

Taskuklappide alumine pool oli kenast lillelisest riidest, aga ilmaasjata peidus: keerasin need teistpidi. Samast riidest on värvli sisepool.



Vuorikangas ja pohja on puuvillaa, samanlaista kuin taskuissa ja vyötärössä ei tietenkään löytynyt, mutta sekin käy.
Housujen vyötärö on tiettävästi etupuolella matalampi, se saa kassissakin näkyä, toinen hihna on siitä syystä hieman pitempi.

Voodri ja põhja õmblesin puuvillast, samasugust nagu taskutes ja vöökohas muidugi ei leidnud, aga see käib kah.
Pükste vöökoht on eest teatavasti madalam, see on kotis ka näha, tegin nimelt ühe sanga sellepärast veidi pikema.


Mitä lahkeista tekisi?

Sääred jäid üle, mida nendest teeks?


perjantai 8. elokuuta 2014

Silmäniloa/Silmale ja hingele

Onnistuin tällä kertaa suunnittelemaan Viron-reissuni niin, että ehdin käydä tutustumassa haaveilemani kahteen näyttelyyn.
Yleensä ajamme Oulusta nelostietä Helsinkiin, suoraan lautalle, Tallinnassa pysähdytään vain bensatankkia täyttämään ja hurautetaan saman tien Etelä-Viroon mummolaan.
Nyt lensin yksin Helsinkiin, yövyin tyttäreni luona ja vietin yhden aamupäivän Ateneumissa Tove Janssonin näyttelyssä, ihailemassa tavattoman tuottoisan taiteilijan mittavaa kokoelmaa.
Seuraavana päivänä suuntasin Tallinnassa OrnaMENTAALNE-näyttelyyn. Sitä on kylläkin esitelty jo monissa vironkielisissä blogeissa, mutta laitan minäkin tänne muutaman kännykkäkuvan upeista taidonnäytteistä. (Näyttely ei ole valitettavasti enää auki).

Seekord õnnestus mul planeerida oma Eesti-reis nii, et leidsin võimaluse külastada kahte suurepärast näitust.
Tavaliselt sõidame me otse Oulust Helsingisse, kohe laevale, Tallinnas täidame bensiinipaagi ja vurame  edasi Lõuna-Eestisse.
Nüüd lendasin üksi Helsingisse, olin tütre juures ööd ja veetsin järgmise hommikupooliku Ateneumis Tove Janssoni näitusel. Võrratult huvitav näitus muumidelooja laiast loomingust - kuidas üks inimene  elu jooksul nii palju  teha jõuab!
Järgmisel hommikul tõttasin Tallinna Kunstihoonesse OrnaMENTAALNE näitusele, mis viimaseid päevi avatud oli. Sellest on nii mõnigi blogi kirjutanud, aga panen minagi siia kasvõi endale mälestuseks mõne (telefoniga tehtud) pildikese.








Lopuksi en voi jättä mainitsematta näyttelytilaa kotikonnuillani, jonka syntyä olen seurannut kirjaimellisesti hyvin läheltä: äitini perustama pieni kotiseutumuseo, joka kukoistaa ihan kotitalomme naapurissa:

Lõpuks tahan näidata mõne foto ühest pisikesest muuseumist, mille sündi olen sõna otseses mõttes väga lähedalt jälginud: