sunnuntai 25. tammikuuta 2015

Vieras väri/Võõras värv

Oletteko väririippuvaisia? Kiinnittyykö katse vaatekaupassa aina tietyn värisiin vaatteisiin? Käykö näin, että kun menette kassan kautta kotiin päin, muistatte, että siellä odottaa jo kymmenen samansävyistä vaatetta? Ehkä jopa parikymmentä? Onko joku väri, jota ette missään nimessä laita päälle? Ette osta koskaan tietyn värisiä lankoja?

Minä vierastan sinistä. En osaa selittää, miksi. Ehkä se on perua lapsuudesta, kun äiti korosti aina, että ruskeat silmät ja ruskea tukka, sinun väri on ruskea, vältä sinistä.
Aina välillä yritän tehdä  sinisen kanssa tuttavuutta. Saatan vaatekaupassa nostaa jonkun vaatteen kasvojeni eteen ja katsoa peiliin. Hiukan epävarmana ja epäluuloisena. Ja laitan sen takaisin telineeseen tai hyllyyn.
Minulle on kerääntynyt jonkun verran sinisiä lankoja. Osan olen saanut lahjaksi, osa on ehkä kirpputoreilta muiden lankojen kylkiäisinä, on jopa heräteostoksia alemyynneistä. Yhden satsin olen arponut kerran blogissani ja toivottavasti saaja on osannut hyödyntää ne paremmin kuin minä.
Päätin kuitenkin tarttua härkää sarvista ja tehdä jotain näille sinisille. Kun sirottelee sekaan violettia ja harmaata, yhdistää erilaisia sinisävyjä, niin huomaa, että tämä näyttääkin kivalta.
Kerron joskus, miten siinä käy.

Kas te olete värvisõltlased? Kas on nii, et rõivapoes käies kinnitub pilk alati samadele värvitoonidele? Ja kui kõnnite kassa kaudu koju, tuleb juba teel meelde, et tegelikult on seal  vähemalt kümme sama värvi pluusi või kleiti ootamas? Või isegi paarkümmend?
Kas on sellist värvi riideid, mida te iial ei paneks selga? Sellist värvi lõngu, mida te kunagi ei ostaks?

Mina võõrastan sinist. Ma ei oskagi öelda, miks. Võib-olla on põhjus  lapsepõlves, kui ema korrutas alati, et kui on pruunid silmad ja pruunid juuksed, siis kõige paremini sobib pruun. Unusta sinine!
Aegajalt proovin teha sinisega tutvust. Tõstan riidepoes midagi sinist näo ette ja vaatan peeglisse. Kõhklevalt ja umbusklikult. Ja panen  riiulile või stange peale tagasi.
Aja jooksul on siniseid lõngu koju kogunenud. Keegi on kinkinud või olen leidnud kaltsukast koos teiste lõngadega või isegi ostnud läbimõtlematult allahindlusest. 
Otsustasin nüüd haarata härjal sarvist ja võtta oma sinistega midagi ette. Kui nende hulka piserdada lillat ja halli ja neid omavahel segada, hakkavad värvid uutmoodi elama ja paistavad täitsa huvitavana.
Kunagi näitan, mis neist tuleb.



Langoissa on kaikennäköisiä vanhoja vyötteitä! Violetti Florica on 90-luvun alkupuolelta, kun olin vasta muuttanut Suomeen, ihastelin ja ostin sen lukuisia sävyjä.

Osadel lõngadel on päris vanad etiketid. Lilla Florica olen ostnud 90-aastate alguses, kui olin alles kolinud Soome ja imetlesin selle rikkalikku värvivalikut.

keskiviikko 21. tammikuuta 2015

Koiran iloja/Koera rõõmud

Kiitos teille edellisen postauksen kommenteista!
Viikko on vierähtänyt ja vaihdan ilomielin puheenaihetta.

Aitäh teile eelmise postituse kommentaaride eest!
Nädal on möödunud ja vahetan suurima heameelega teemat.



Tälle suloiselle kaverille ja sen uudelle paidalle on vaikea olla hymyilemättä.
Olen neulonut sille/hänelle villapuseron kerran aikaisemminkin, mutta yleisesti ottaen olen hyvin kokenematon sellaisen kohderyhmän vaatettamisessa.
Selän pituus oli tiedossa - 40 cm. Ohjeen nappasin Dropsin sivuilta, omistaja itse oli satojen kilometrien päässä ja sovitukset jäivät siis tekemättä. Ihan yhteen mittasuhteet Dropsin suositusten kanssa eivät menneet. Kuvastakin näkee, että paita sopisi paremmin pulskeamalle hauvalle.
Se oli onneksi pieni ongelma, taitoin reunuksen kaksinkerroin ja laitoin siihen kuminauhan. Eikä tarvi murehtia, kerääkö etuhelma pissat itseensä.
Tyttäreni koiran emäntänä oli hyvin tyytyväinen ja yritti kovastikin vakuuttaa, kuinka ihastunut omistaja on puseroon.
Mutta mistä sen tietää? Tarvitseeko koira vaatteita tai tarvitseko omistaja, että lemmikillä on jotain päällä?
Miten ne koirat ennen vanhaan pärjäsivät? Minunkin mummoilla olivat lyhytkarvaiset koirat ulkona kesät-talvet, pieni koppi vain suojana. Nyt se koettaisi eläinrääkkäyksenä ja ilmoitettaisi, mihin pitää. Kun olin lapsi,  meillä maalla ei päästetty koiria sisälle.

Olen ihan varma, että koirat tuntevat iloa ja surua, tyytyväisyyttä ja tyytymättömyyttä. Koira osaa ilmaista, haluako se mennä ulos tai ei, onko sillä kuuma tai kylmä, sillä on valtavasti erilaisia taitoja. Koira on viisas ja älykäs. Mutta mitä mieltä se on villapuserostaan, sen mukavuudesta, istuvuudesta ja materiaalista?
Voi kun osaisi koirien kieltä!

See armas kutsu ja tema uus kampsun teevad vägisi tuju rõõmsaks.
Olen kudunud talle varemgi ühe kampsuni, aga tegelikult olen täiesti kogenematu selliste olendite riietamisel. Mul oli teada seljapikkus - 40 cm. Selle järgi otsisin Dropsi lehekülgedelt õpetuse. Kuna omanik asub sadade kilomeetrite kaugusel, siis vahepealne proovimine jäi tegemata. Ja ega Dropsile päris loota ei saanud, pildilt on näha, et ümbermõõt sobiks tugevamalt toidetud pontule.
See oli õnneks kergesti lahendatav probleem, keerasin serva kahekorra ja ajasin kummi sisse. Pole vaja enam muretseda, et pissi koguneb hõlma alla.
Minu tütar, kes on koera omanik, on tulemusega väga rahul ja proovib mind veenda, et ka kandja on kampsunist suures vaimustuses.
Aga kust ta teab? Kas koer vajab riideid või vajab koeraomanik, et lemmikloom oleks riietatud?
Kuidas küll koerad ennevanasti hakkama said? Minu vanaemadel olid lühikesekarvalised koerad suved-talved õues, ainult väike kuut  kaitset ja sooja andmas. Tänapäeval oleks see loomapiinamine ja teatataks, kuhu vaja. Aga tõesti, kui ma laps olin, meil maal koeri tuppa ei lastud.

Olen täiesti kindel, et koerad oskavad tunda rõõmu ja muret, rahulolu ja rahulolematust. Koer oskab väljendada, kui ta tahab õue või kui ta ei taha, oskab näidata, kas tal on soe või külm, oskab näidata lugematuid oskusi. Koerad on targad ja taibukad.
Aga mida ta arvab oma villasest kampsunist ja sellest, kas see on mugav ja pehme ja sobivast materjalist?
Oh kui oskaks koerte keelt!


Ohje/Õpetus: Drops Extra 0-836 oma säätö/mõningate muudatustega

Erilaisia jämälankoja, puikot 3,5            Erinevad lõngajäägid, vardad 3,5

perjantai 16. tammikuuta 2015

Valkoisesta piposta, mutta ennen kaikkea ihmisenä olemisesta/ Lugu valgest mütsist, aga eelkõige inimeseks olemisest


Aioin tehdä postauksen uusimmasta neulomuksestani.
Toissailtana Oulussa tapahtui silmitön veriteko. Olin saman aikaan töissä tuon paikan läheisyydessä ja mieli pyörittää edelleen sen illan tuntemuksia.
Kun poliisi ilmoittaa, että ulkona liikkuu sekavasti käyttäytyvä mies, joka on tappanut juuri kaksi ihmistä ja jolla on teräase ja voitte poistua työpaikaltanne omalla vastuulla, niin tulee aika neuvoton olo. Sellainen, ettei tämä voi olla totta, ettei se minua jahtaa, että kyllä mun pitää nyt lähteä ja kävellä muutaman sata metriä bussipysäkille. Samalla on suojaton olo, kun ei tiedetä tekijän motiivia - jos se etsiikin seuraavaa uhria. Ihmiset ovat hämmennyksessään ja pelokkaita, joku asuu samalla alueella, missä veriteko tapahtui.
Minä sain kyydit kotiin ja nyt me tiedämmekin, miten tämä tilanne päättyi.

Seuraamme sekaisin ajatuksin Ranskan tapahtumia. Kun turvalliseksi mielletty lähimaailma järkkyy, olemme järkyttyneitä ja peloissamme. Korostan sanaa "lähimaailma". Käsi sydämelle: väkivalta, joka tapahtuu kaukana, tuntuukin kaukaiselta.
Minulla ei ole kristillista maailmankuvaa, olen uskonnoton. Olen lukenut paljon uskonnoista, koska se kiinnostaa minua kuin osa kulttuuria. Olen käynyt lukemattomissa kirkoissa, kappeleissa ja temppeleissä maapallon eri kolkissa. Olen viihtynyt kristittyjen ja muslimien, buddhalaisten ja hindujen, ei-uskovien ja uskovien seurassa. On käyty kaikenlaisia keskusteluja, puhuttu vakavia ja naurettu yhdessä.

Meillä on yksi maapallo, erittäin ainutlaatuinen. Tämä paikka universumissa  ja elämä siinä on todellinen ihme! En väitä, ettei muualla olisi älyllistä elämää, etäisyyksien vuoksi emme tulee sitä ehkä koskaan tietämään.
On täysin älytöntä, että älyllinen ihminen piirtää maapallon täyteen rajoja, etkä saa tulla minun tontilleni! Ihminen jakaa jumalia: minun jumala on parempi kuin sinun jumala. Minun ihoväri on kauniimpi kui sinun.
Vaikka yritän elää suvaitsevaisena, on välillä aika voimaton olo.
Eikö me ihmiset opi mitään? Tarvitseeko maapallo edes meitä?
Eläimet ja kasvitkin kilpailevat ja taistelevat, mutta eri syistä. He ovat säilyttäneet maapallon kehittymismahdollisuudet satojen tuhansien vuosien ajan. Mihin suuntaan me ihmiset kuljemme?

Mul oli kavas kirjutada uuest mütsist.
Üleeile toimis mu kodulinnas Oulus silmitu mõrv. Olin samal ajal  selle sündmuskoha läheduses tööl ja mõtted keerlevad endiselt juhtumi ümber.
Kui politsei teatab, et tänaval võib liikuda ohtlikult relvastatud mees, kes on  mõrvanud just kirvega kaks inimest ja võite lahkuda töökohalt ainult oma vastutusel, siis tekib üsna nõutu olek. Selline tunne, et kas see on ikka tõsi ja ega ta mind ei jahi ja ma pean nüüd minema ja kõndima mõnisada meetrit bussipeatusse. Ja samas on kaitsetu tunne, kuna ei teata tegija motiive - äkki ta otsibki uut ohvrit. Inimesed on ehmunud ja vapustatud, mõni elab selle koha lähedal, kus tapmine toimus.
Mind viidi autoga koju ja nüüd me teame ka, kuidas lugu lahenes. (Politsei võttis hilisõhtul mehe kinni. Mees lõi politseinikku kirvega pähe, kaitsekiiver päästis ta elu,  kurjategijat tulistati enesekaitseks ja ta suri haavadesse.)

Jälgime segaste mõtetega Prantsusmaal toimuvat. Kui turvalisena tunduvat lähimaailma kõigutatakse, oleme vapustatud ja ehmunud. Rõhutan sõna "lähimaailm", sest pangem käsi südamele: selline vägivald, mis toimub kusagil kaugel, tundubki kaugena.
Minul ei ole kristlikku maailmapilti, olen mitteusklik. Mind huvitavad usundid kui kultuuri osa ja olen lugenud neist palju. Olen käinud lugematutes kirikutes, kabelites ja templites maailma eri kohtades. Olen tundnud end hästi kristlaste ja moslemite keskel, budistide ja hindude keskel, uskumatute ja usklike keskel. Oleme vestelnud kõigil võimalikel teemadel, tõsistest ja lõbusatest asjadest.

Meil on üks maakera, haruldaselt ainulaadne. See koht universumis ja elu sellel on tõeline ime! Ma ei väida, et mujalgi ei võiks elu olla, aga  me ei saa seda võib-olla meeletute vahemaade tõttu kunagi teada.
On täiesti absurdne, et teadlik inimene on joonistanud maakera täis piire,  mille üle sina ei tohi astuda. Inimene jagab jumalaid: minu jumal on parem kui sinu jumal. Minu nahavärv on ilusam kui sinul.
Kuigi proovin elada sallivana, saab vahepeal mõistus otsa.
Kas me inimesed tõesti ei õpi midagi? Kas maakeral on meid üldse vaja?
Loomad ja taimed ka võistlevad ja võitlevad, aga eri põhjusel. Nemad on suutnud säilitada sadade tuhandete aastate jooksul maakera arengu. Millises suunas me inimesed liigume?

*   *   *
Niin, olin siis aikeissa tehdä postaus uudesta piposta.
Nimittäin kun sain valkoisen kaulurin valmiiksi (edellinen postaus) ja kuvittelin, että se väri nyt ainakin passaa minkä tahansa kanssa, jouduinkin toteamaan, että vanha valkoinen pipo oli eri sävyä. Ja kaksi erilaista valkoista eivät tietenkään toimi yhdessä. Silloin toinen niistä näyttää varmasti likaiselta valkoiselta. Tarvittiin siis uusi valkoinen pipo.

No nii, ma kavatsesin kirjutada valgest mütsist.
Nimelt kui sain oma valge kaelussalli valmis (eelmine postitus) ja arvasin, et see värv sobib teadagi kõigega kokku, siis selgus, et mu vana valge müts on teist tooni. Ja kui kaks erinevat valget kõrvuti panna, siis üks neist paistab kindlasti määrdunud valgena. Seega pidin kuduma uue valge mütsi.



Päätin käyttää samaa kuviota kuin kaulurissa, lanka tosiaan on eri, jonkun verran paksumpi. Jotta pitsikuviolla olisi myös lämmittävä ominaisuus, neuloin reunukseen ja vähän pitemmällekin myös valkoista mohairlankaa, jota sattui nöttönen kotona olemaan.
Se oli hyvä ratkaisu, pipo on todellakin lämmin varsinkin korvien ympärillä.
Ensi silmäyksellä ei sanoisi, että kuvio on molemmassa sama. Se on tärkeä, että sävy on sama tai mitä mieltä olette kahden eri sävyä valkoisen yhdistämisestä?

Otsustasin kududa sama mustri nagu sallile, ainult et lõng on erinev, jämedam. Kuna pitsmustril on omadus lasta tuult läbi, kudusin  ääre ja natuke rohkemgi põhilõnga ja mohääriga. Terve mütsi jaoks mul mohääri ei jätkunud, aga seegi lahendus õnnestus, sest müts on tõesti soe ja kaitseb kõrvu hästi.
Esimesel pilgul polegi aru saada, et mõlemas on sama muster, lõngajämedus muudab nii palju. See on tähtis, et mõlemad on nüüd sama tooni valged või mida te arvate kahe erineva valge kasutamisest kõrvuti?

Malli/Muster: L.Lehismets. Pitsilised koekirjad nr 197

Lanka/Lõng: Wendy Merino (100% Super Soft Merino) + mohairia reunassa/mohääri servas

Puikot/Vardad: 3,0          Menekki/Kulus 66 gr


lauantai 10. tammikuuta 2015

Pitsikauluri/Pitskoes kaelasoojendaja




Muhkea parin kertaan kiepautettu kauluri lämmittäisi enemmän, mutta kun sellaisiakin kaapista löytyy, tein tällä kertaa kapeamman ja vähän pitemman mallisen.
Mitä pitempi, sitä mukavammin se leukaa ja kaulaa suojaa. Tässä on pituutta 36 cm ja leveyttä 2x28 cm.
Pitsikuvio ei pääse sen kummemmin oikeuksiin, on kuitenkin helppoa neuloa, tykkään nypyistä ja kuvio on ennestään tuttu.

Paks ja kahekordne kaelussall oleks teadagi soojem, aga kuna selliseidki kodus leidub, tegin seekord kõrgema ja kitsama. Kudusin ringselt, eriti paks see kude pole, aga villane lõng peletab külma küll. Kõrgust sai 36 cm ja läbimõõt 28 cm.
Muster pole eriti näha, aga se on  vana tuttav lehepits vanast tuttavast mustriraamatust. On lihtne kududa ja nupud ka mulle meeldivad.

Kuvio/Muster: L.Lehismets Pitsilised koekirjad, nr 197

Lanka/Lõng: Novita Pikkusisko (75% villa 25% polyamid)

Puikot/Vardad: 3,0         Menekki/Kulus: 76 gr

keskiviikko 7. tammikuuta 2015

2014 - pieni katsaus/ 2014 - väike tagasivaade

Tavan mukaan, vaikka hiukan myöhässä, katsaus kuluneen vuoden käsitöihin.
En ala esittelemään kaikkia, vain isompia eli puseroita-takkeja. Niitä valmistui yhteensä 9 (saman verran tein vuonna 2013).
Alkuvuonna tuli puikoilta lämmin takki tammi-helmikuun pakkasiin, Noro-langasta se.

Nagu mul on tavaks olnud, teen  väikse ülevaate eelmise aasta käsitöödest. Kõiki ma ei hakka esile sättima, siin on selle aasta suuremad projektid ehk džemprid-kampsunid. Neid kudusin ühtekokku 9, samavõrra kui aasta varem.
Esimene töö oli paks kampsun Noro-lõngast, ideaalne abi jaanuari-veebruari külmakraadides.


Sen jälkeen vauhti pysyi per neule kuukaudessa.

Seejärel püsis tempo samana: üks kudum kuus.




Kesää kohti tyyli muuttui.

Suve poole stiil muutus.




Syksyllä vielä kaksi ja kumpaakin olen pitänyt kiitettävästi.

Sügisel veel kaks kampsunit, mõlemat olen ka palju kandnud.



Minulla ei ole tapana tehdä uuden vuoden lupauksia, ei ole päämääriä eikä suuria suunnitelmia. Kuljen elämän virrassa ja tartun asioihin, jotka tuntuvat tarpeellisena ja kiinnostavalta.
Pyrin kuitenkin kuluttamaan lankaa enemmän kuin ostamaan ja yritän olla harkitseva vaateostoksissa. Se viimeinen on toiminut kohtuullisesti edeltävinä vuosinakin, kaikkea on jo riittävästi ja paljon enemmänkin. Jos kaipaan vaihtelua, teen vanhasta uutta.
Langankulutus 2014 oli 6320 gr ja ostin lankaa 4650 gr.

Uusi neule on puikoilla. En tavoittele missään nimessä neule per kuukausi-rytmiä, minulla on niitä jo yllin-kyllin. Neuleteraapiasta en silti luovu, mutta pyrin löytämään tarpeettomille töille uutta käyttöä (kierrätykseen, purkuun, vanhasta uutta-projekteihin ym).
Neulomisen iloa!

Mul ei ole kombeks anda uue aasta lubadusi, ei ole suuri plaane ega eesmärke. Liigun kaasa eluvooluga ja haaran kinni asjadest, mis on mulle vajalikud ja huvitavad. Proovin vähendada lõngade ostmist nii, et seda kuluks rohkem kui juurde tuleb. Samuti tahaks piirata riiete ostmist, neid on isegi palju. Kui tahan midagi uut, teen selle vanast!
Lõnga kulutasin aastal 2014 6320 gr ja ostsin 4650 gr.

Uus džemper on varrastel. Ma ei taotle mingil juhul "kampsun kuus"-tempot, aga kudumisteraapiast pole mõtet loobuda.  Mittevajalikud käsitööd on mõttekas läbi vaadata ja leida neile uus otstarve: ringlusse, üles harutada, vanast uus-projektiks vms.
Kudumisrõõmu kõigile!

tiistai 6. tammikuuta 2015

Muistelua/Mõned meenutused


Matkamme on päättynyt ja laukut on purettu. Ymmärryksemme maailmasta on taas himpun verran avartunut.
Kaksi aurinkoista ja kaunista maata: Kambodzha ja Thaimaa, ensimmäinen niistä ihan uusi tuttavuus.

Maaginen Angkor hienoine temppeliraunioineen, pääkaupungin Phnom Penhin rantakadun erinomaiset ruokapaikat ja kuninkaallinen palatsi, Sihanoukvillen valkoiset hiekkarannat...

Meie reis on lõppenud ja kohvrid lahti pakitud. Maailm on saanud jälle kriipsukese võrra tuttavamaks.
Kaks päikselist ja kaunist maad: Kambodža ja Tai, esimene neist meile esmakordne kogemus.

Maagilise Angkori uhked templitevaremed, pealinna Phnom Penhi mõnusad söögikohad ja kuningaloss, Sihanoukville valged liivarannad...





Kambodzha on köyhä maa, joka on hukkua roskiin, mutta jossa ilmainen WiFi toimii hyvin jopa linja-autoissa.
Ihmisten ystävällisyys ja vieraanvaraisuus kaiken köyhyyden keskellä jätti jäljen sydämeen. Kuinka vähän oikeastaan tiedän tästä karmean lähimenneisyyden kohdanneesta valtiosta, punaisten khmerien hirmuhallinnon jäljistä. Kielimuurin ja epävarmuuteni takia en osannut näistä ajoista kysellä, haluaisin kyllä tietää tästä mielenkiintoisesta maasta enemmän.

Kambodža on vaene maa, ühelt poolt prügi ja prahi sisse uppumas ja teiselt poolt kõikjal tasuta WiFi, isegi liinibussides.
Inimeste sõbralikkus ja külalislahkus jätsid jälje südamesse. Kui vähe olen sellest maast ja tema verisest lähiminevikust teadlik! Punased khmerid hukkasid kaks miljonit inimest ja sellest pole kuigi kaua, 30-40 aastat!
Ma ei osanud sel teemal kellelegi küsimusi esitada, aga tahaksin sellest huvitavast maast palju rohkem teada. 





Thaimaan Ayutthaya on vierailun arvoinen historiallinen kaupunki, Bangkokin kävijöille helposti saavutettavissa, vain vajaa kahden tunnin junamatkan päässä.
Bangkokissa olin käynyt ennenkin, silloin kiertelimme paikkoja monta päivää ja saimme kaupungista hyvän kokonaiskuvan. Nyt kahden yön pysähdyksellä ei tarvinnut enää kiirehtiä paikasta toiseen, otimme ihan rennosti ilman ohjelmia ja suunnitelmia.
Minä pidän tämän miljoonakaupungin sykkeestä kovasti, sen monipuolisuudesta ja vilkkaudesta. Pystyn yllätyksekseni nauttimaan jopa Chinatownin melusta ja väenpaljoudesta.

Väsyn nopeasti shoppailuun, mutta ihailen mielelläni valtavien ostoskeskuksien modernia disainia.
Lempisushipaikkakin oli melkein entisellään.

Ajalooline Ayutthaya linnake Tais on kindlasti külastamist väärt. Bangkoki reisijatele on see kergesti kättesaadav, paaritunnise rongisõidu kaugusel.
Bangkokis olime korra varemgi käinud. Siis oli meil aega mitu päeva ja linn sai üsna tuttavaks. Seekord olime vaid kaks ööd, ei rabelenud enam ühest kohast teise ega teinud mingeid plaane. Mulle see kõikide võimalustega miljonilinn meeldib, tema pulss ja rahutus.
Tunnen end hästi isegi lärmakas ja rahvarohkes Chinatownis.
Poodides kammimine väsitab  kiiresti, aga käin meeleldi imetlemas tohutute ostuparadiiside modernset designi.
Oma tuttava sushikohagi leidsime üles. 





Lupaan päättää nyt muistelut ja palata pian neuleiden pariin, puikot olivat seurakseni pitkillä lentomatkoillakin.

Kroppa protestoi vielä kiivaasti, Oulun tämänpäiväinen  - 20 oli sille aikamoinen järkytys. Onneksi lauhtuu.

Luban lõpetada nüüd reisimuljed ja tulla tagasi käsitööde juurde. Vardad olid muidugi seltsiks ka pikkadel lennusõitudel.

Organism protesteerib veel ilmastiku vastu, tänane - 20 Oulus oli talle liig mis liig. Õnneks lähipäevadel soojeneb.