torstai 25. kesäkuuta 2015

Lukukokemuksia/Lugemiskogemus

Jos sateet jatkuvat, tulee kesäkuun sademäärä olemaan kolminkertainen verrattuna tyypilliseen kesäkuuhun, kertoo paikallislehtemme.
On siis aikaa tehdä kaikkea sitä, mitä ei pihatöiltä ja ulkoilulta ole ehtinyt. Esimerkiksi kerätä uusia lukuelämyksiä.

Kui vihmasajud jätkuvad, on juunikuu sademetekogus kolmekordne võrreldes tavapärase juuniga. Nii kirjutas täna meie kohalik ajaleht.
Nüüd on siis aega teha kõike seda, milleks õuetööde ja -tegemiste kõrvalt pole mahti olnud. Näiteks koguda uusi lugemiselamusi.


Hulvattoman hauska ja vakavasti koskettava on ollut tämä kirja, Norsunhoitajien lapset.
Kun päähenkilöina ovat sanavalmis neljätoistavuotias Peter, neuvokas sisko Tilte sekä isoveli Hans ja kirjassa vilisee sellaisia nimiä kuin Anaflabia Borderrud, Thorkild Thorlacius, Gitte Grisanthemum tai vaikka Viemäri-Kalle Kloak, on vaikea olla hymyilemättä. Tyttäreni luki kirjan ensin, aina välillä naurahtaen ja kun kysyin, mitä siinä on niin huvittavaa, hän  sanoi, ettei sitä pysty selittämään, tämä on vain NIIN erikoinen kirja. Olen täysin sama mieltä ja täysin samalla tavalla sain aina välillä naurukohtauksia. Ja siitä huolimatta kyseessä on myös hyvin vakava kirja.
Mikä norsu? Kuka on norsunhoitaja?
Nokkela Peter-poika selittää asian näin, että vanhempansa ovat norsunhoitajia tietämättä sitä itse. Heillä on sisällään jotain mikä on paljon suurempi kuin he itse.
Meissä jokaisessa asustelee oma norsu, se ego, joka kaipaa huomiota. "Norsut ovat uljaita eläimiä. Mutta hankalia. Vaativat epäilemättä runsaasti hoitoa ja huolenpitoa. Ja ajattele vain sitä rehumäärää."
Ja vielä:
"Me olemme kaikki huoneita ja niin kauan kuin on huone, on vangittuna. Mutta on olemassa tie ulos, eikä se kulje oven kautta, sillä ovea ei ole, ulospääsy on aina auki, pitää vain nähdä, missä avoin kohta on."

Lugesin selle raamatu soomekeelsena, aga sellest on ka eestikeelne tõlge "Elevanditalitajate lapsed". See on raamat, mis on samaaegselt absurdne, koomiline, vaimukas, hoogne ja tõsine, sügavuti ja südamesse minev.
Milline elevant? Kes on elevanditalitaja?
Meis kõigis pesitseb oma elevant, see meie ego, kes vajab tähelepanu ja hoolitsust, see miski, mis on suurem kui me ise. Peategelane Peter, 14-aastane nutikas poiss ütleb: "Elevandid on vaprad loomad. Ja tülikad. Vajavad kahtlemata palju hoolitsust. Ja mõelge vaid seda söödakogust."
Ja veel räägib ta väljapääsust, mis kusagil on: et kõik me oleme ruumid ja nii kaua kui oled ruumis, oled vanglas. Väljapääs on olemas, aga se pole uks, vaid lihtsalt koht, mis on alati lahti, kui ainult selle üles leiad.

Seda raamatut pole ilmselt kerge tõlkida. Heal tõlkel on suur tähtsus ja soomekeelne tõlge on tõesti õnnestunud.


Toisen kirjan nappasin mukaan tarttolaisesta kirjakaupasta, se on vironkielinen.
Virossa on muutaman vuoden ajan ilmestynyt kirjasarja Minun (+ joku maa, kaupunki tai alue), jossa siellä pitempään tai jonkun aikaa asuneet virolaiset kertovat itsestään ja uudesta kotipaikastaan. Niitä kirjoja on ilmestynyt jo monta-monta kymmentä.
Minu Kambodža on mielenkiintoinen kertomus erän pariskunnan kolmekuisesta vierailusta tuohon maahan. Oli tuttuja paikkoja ja havaintoja, omasta Kambodžha-matkastani ei ole kuin puoli vuotta. Oli myös kertomuksia syrjäisistä paikoista, jonne ei turisti noin vaan eksy.

Teine raamat, mille sain hiljuti läbi  loetud, on kõigile eestlastele tuttavast "Minu-sarjast". Valisin raamatu sellepärast, et oma Kambodža reisist pole kuigi palju aega ja selles oligi palju tuttavaid kohti ja tähelepanekuid. Aga oli ka lugusid kohtadest, kuhu turisti jalg naljalt ei satu. Mulle see raamat oma humoorika lähenemisviisiga meeldis.
Ma pole kuigi palju seda sarja lugenud. Kui nüüd loetleda, siis tuleb meelde Itaalia, London, Jeruusalemm (see meeldis mulle väga), Bangkok (see jäi  pooleli), jah muidugi Minu Eesti. Võib-olla veel midagi. Kui teile on mõni selle sarja raamat eriti meeldinud, siis võite soovitada!



Vielä yhtä kirjaa haluaisin kehua. Tässä on teksti sekä viron- että englanninkielisenä ja tekijäna viron presidentin entinen puoliso Evelin Ilves. Kaunis ja tunnelmallinen kirja sekä kieleltään että kuviltaan: leivän tarina, leipäjuuren ohje ja mielenkiintoisia leipäohjeita lisukkeineen eri ihmisiltä.
Yhden ohjeen olen ehtinyt toteuttaa: voi kuinka herkulliselta maistui tämä leivinjauheella ja soodalla nostatettu leipä!

Tahan kiita veel ühte raamatut. Mulle meeldib Evelin Ilvese leivaraamatu keel ja meeleolu, pildid ja inimesed.
Ühe retsepti olen järgi proovinud ja pean ütlema, et see sooda ja küpsetuspulbriga kergitatud leib maitses ülihästi!


5 kommenttia:

  1. Ma just loen ka praegu sama raamatut, "Minu Kambodža". Olen enam-vähem vist kõik selle sarja raamatud läbi lugenud. Kõige parem on kindlalt "Minu Island", loe seda kindlasti! Üldiselt on toredaid palju (Eesti, Taani, Tšiili, Soome ... ei tule hetkel kõik meelde), aga on ka täiesti halbu (kõige eredamaks näiteks on "Minu Tai").

    VastaaPoista
  2. Kiitos kirjaideoista. Norsunhoitajien lapset alkoi kiinnostaa. :)

    VastaaPoista
  3. Kiitos vinkeistä, olen lukenut Peter Høegilta ainoastaan Lumen tajun, josta pidin kovasti, mutta muut ovat tähän asti vaikuttaneet liian korkealentoisilta. Mutta taidanpa nyt tutustua Norsunhoitajien lasten kiinnostaviin ajatuksiin.

    VastaaPoista
  4. ♥leivontaa ja kirjoja täälläkin "harrastettu" sadepäivien ratoksi :)

    VastaaPoista
  5. Tuo leipäkirja kuulostaa mielenkiintoiselta ihan jo työnkin puolesta, mutta taitaa kieli tuottaa ongelmia :)

    VastaaPoista